Carl Robert Jakobson ja tema tähtsus Eesti kultuuriloos - referaat
Oli juba pime
õhtu kui ta Nõmmitsa metsavahitallu jõudis. Pimeduses halval metsateel oli võimata
edasi sõita. Jakobson jäi Nõmmitsale ööks ja jätkas teisel hommikul sõitu Saeveski poole.
Saeveski Aadule jutustas ta, kuidas ta eile märjaks saanud, nii et kuiva niidikestki pole ta
ihul olnud, ja nüüd tundvat enda pahasti. Aadu küsis, kas tema siis õhtul ei ole märjad
riided seljast võtnud ja kuivad selga pannud. Jakobson vastas õlgu kehitades: "Kust
teeinimene kuivi riideid võtab?" See asjaolu, et ta ei olnud õhtul kuivi riideid küsinud ega
Nõmmitsa rahval pähe tulnud ise talle pakkuda, sai talle saatuslikuks.
Kapp rääkides Jakobsoni tegevusest: "Keegi teine minu kaasaeglasist ei olnud võimeline
niisugust rahvusliku vaimustuse leeki süütama, mis vene vägistuse aastatel tuha all edasi
hõõgus, kuni ta vabadusesõja ajal lõi uuesti võimsalt loitma".
Jakobson oli sakslaste vastu võideldes venelastele toetunud. Ta ei uskunud mitte, et