Teede ja teerajatiste ehituse ajalugu
Maad eraldati teeehituseks 120 jalga või 80 jalga (Augustuse ajal peateele 40 jalga 12m).
Rahastamine toimus riigikassast, samuti eraisikute annetustest ja rikaste inimeste pärandustest. Loomulikult kaasnes
sellega au ja kuulsus, samuti jagati aumärke ja püstitati mälestisi. Mõõtmetelt väiksema ja kehvemate kõrvalteede
ehitamise ja hooldamisega tegeles munitsipiilum. Teede ehitamine oli tähtsal kohal ja nende ehitamiseks koolitati
2 saj isegi nn teedeinsenere.
Rooma teid liigitati kuuluvuse järgi alljärgnevalt: riigiteed (avalikud sõjateed ja provintsidesse viivad teed ja
kohalikud ühendusteed) ja erateed (külateed ja servituudteed). Nimetuse järgi: riikliku tähtsusega, maakonnateed,
kõrvalteed, vähetähtsad teed. Otstarbe järgi: peateed, provintsi sõjateed, tavalised maanteed, sillutatud sõjateed,
reisiteed, jalgrajad, kanderajad, karjateed, põllupeenra rajad, loomarajad.