Maailmakirjandus II (keskajast klassitsismini)
väga tugevasti hiliskeskajast. Jutustuslikust traditsioonist, rüütlikirjandusest, aga
teeb ka oma uuendusi.
Uus individuaalsus luule, mis on tunnetega seotud, sest see on loodusega
seotud, kohalikkusega. Loodus ongi tegelikult see, mille suhtest tekib see uus
individuaalsus. Loodus on antiigi ja keskaja kõrval kolmas tegur, mis viib
plahvatuseni, uue individuaalsuseni. Kui juba hiliskeskajal võime rääkida teadlikust
romaanist, seda enam renessanssis. Väga tedalik loovus, teadlikult loodud kirjandus
on R-s. Kirjandusteooria oli ka olemas. Palju võeti ka siin üle antiigist. Aga siin
ületatakse see teooria ja looming ise loob uue teooria. Shakespeare'i ei saa seletada
mingi antiikse raamiga, samamoodi Cervantese looming ei mahu mingitesse
Aristotelese poeetika raamidesse. R on jäänud küllaltki erakordseks nähtuseks.
Poole saj jooksul kerkivad esile tõeliselt geeniused loojad, kes kujundavad uusaegse
kirj kaanoni esimese järgu