Gravitatsiooniliseks vastasmõjuks ehk gravitatsiooniks nim. mistahes kehade vastastikuse tõmbumise tõmbumise nähtust. Vastastikmõju on alati vähemalt kahe vahel. Gravitatsioonilist vastastikmõju iseloomustatakse arvuliselt gravitatsioonijõu abil. Mida suurem on kehade mass, seda suurem on gravitatsioonijõud. Inimese ning Maa vaheline tõmbejõud, sõltuvad inimese massist, 400-600 N. Mida suurem on kehade omavaheline kaugus, seda väiksem on gravitatsioon. Maa või mõne teise teavakeha lähedal asuvale kehale mõjutavat gravitatsioonijõudu nim. raskuksjõuks. Maapinna ligidal saab raskusjõudu arvutada valemist F,=m*g, kus F on kehale mõjuv raskusjõud , m on keha mass ja g on tegur, mille väärtus maapinnal on g=9,8 N/kg (arvutuste lihtsustamiseks võetakse g=10 N/kg. Mapinnast eemaldumisel g väheneb. Erinevate taecakehade pinnal on tegur g väärtus erinev ja sõltub taevakehade massist.
Seega Maa loomulik liikumine annuleerib Kuu gravitatsioonivälja punktis B rohkem kui teda on. Seetõttu tekib seal gravitatsioonijõud, mis on suunatud kuust eemale. Maa looded Kuul on põhjustanud selle, et Kuu tiirlemis- ja pöörlemisperioodid on võrdsustunud. Päikese looded on palju väiksemad, kuna tema gravitatsioonijõud muutub Maa läbivas ulatuses palju vähem. Ruumi Kõverus Suurte masside läheduses ruum kõverdub. Seega peaks teavakeha, nt Päikese lähedalt mööduv valguskiir, kõrvale kalduma oma sirgjoonelisest teest. 1911- 1915 arvutas Einstein, et Päikesest mööduv valguskiir peaks kõrvale kalduma 1,75’’ Aastal 1919 toimus täielik päikesevarjutus Lääne- Aafrikas, kus möödeti ära nurk α. 1922a. 1,66’’ < α < 1,88’’ Üldrelatiivsusteooria kohaselt voolab aeg suurte masside läheduses aeglasemalt (Sekund Päikesel on pikem kui sek Maal)
annaabi.ee 
