Teatriajalugu. Antiik- ja keskajal
karakteri.
Draama – tragöödia kaas žanr. Lõbusat sorti vaatemäng. Dionysuse saatjaskond on
tegelasteks. Tragöödiaid loodi triloogiatena, üks neist oli enamasti draama. Naeruvääristas
neid tragöödia kangelasi koomilises kontekstis. Sellega kaasnes ka vastav
butafooria/kujundus. Sisu seotud tragöödiaga, kuid ei tarvitsenud olla. Struktuurilt sarnane.
Tavapärane kõnekeel. Lühikesed järellugud tragöödiatele.
Tragöödia keskne mõiste on kannatus. Intellekti põhine. Teatrivastane suund. Platon oli
esimene filosoof, kes leidis, et tragöödia ei tohiks kuuluda ideaalriigi kodaniku
kasvatusse ning huvisfääri. Kahjulik ratsionaalsele arutlusvõimele. See lõhub ja eksitab
inimest. Olulisemad on moraal ja kasvatus. Kirjandus ja teater ei saa selles protsesis osaleda.
Tragöödia kangelane kannab traagilist süüd. Tema õlul on kanda suurem koorem kui
lihtsurelikel. Selle süü panevad tema õlule jumalad. Sissekodeeritud kannatus/viga. Seisab
annaabi.ee 
