NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU
aastate teise poolde jäid „Vanemuises” Jaan Toominga nn. totaalse teatri
sugestiivsed, kosmilist kõiksust ja inimlikku intiimsust ühendanud lavastused, millest suur
hulk põhines rahvuslikul klassikal – sügavam seos on tal olnud Kitzbergi ja Tammsaare
loominguga. A. H. Tammsaare „Põrgupõhja uus Vanapagan” Osvald Toominga
dramatiseeringus (1976) osutus nii lavastaja kui ka kogu kümnendi üheks vaieldamatuks
tipuks, kus mängu olid kaasatud kõikvõimalikud teatrivahendid. „See on teaterlikemaid
lavastusi meie näitekunsti arenguloos, ühtaegu sügavamaid Tammsaare
tõlgendusi,” tõdes Karin Kask, rõhutades lavateose paljuplaanilisust ja
sümfoonilisust
ühiskonnas, näitab milline on selle ühiskonna mentaliteet. Teatritegijatel, eelkõige
näitlejatel, on olnud läbi ajaloo ambivalentne roll, samaaegselt nii ihaldatud kui
põlatud staatus.