NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU
Siiski leidus ENSV ühiskonnas ka perestroika esimesel
perioodil märkimist väärivaid algatusi, mille genereerijaks oli valdavalt
kultuurieliit. Siinse küsimusetõstatuse seisukohalt on eriti oluline ENSV
loominguliste liitude aktiveerumine ning Loomeliitude Kultuurinõukogu loomine,
mis konstitueerus 1987. a. kevadel,
Seostele teater ja ühiskond ning teater ja rahvuslik kogukond, s.t. teatrikunsti
ühiskondlikule mõõtmele püüab tähelepanu osutada ka siinne käsitlus;
rahvusvahelises teatriuurimuses tõusis nimetatud aspekt jõulisemalt esile alates
1980. aastatest. Eesti teatriloo näitel on põhjust viidata nii draama ja teatri
sotsiaalse angažeerituse nähtudele (nt. 1930ndate ametlik omateatri-ideoloogia,
samuti 1940. aastate lõpu ja 1950ndate esimese poole jäigad ideoloogilised
ettekirjutused) kui ka teatri-institutsiooni rituaal-koguduslikule loomusele
(sotsiaalse surutise aegadel toimis teater nn. abiventiilina, mille kaudu elati välja
allasurutud pingeid)