"teatriuuendusele" - 1 õppematerjal

Eesti kirjandus II kevad

Runneli pseudonüümi Jaanud Andreus Noorembi all etendus „Küüni täitmine“. Uuenduse monoliidsus hakkab hargnema ja tekib mitu võimalust, jääb alles vanem mudeldav tendents. Mingil määral ilmub selliseid tekste veel – müüditeisendamise laine jätkub. Alustekstide töötlemine jätkub ka teatris. On igasuguseid servapealseid ja imelikke tekste, mis teatriuuenduses uue ilme saavad. „Põrgupõhja uus vanapagan“ saab lõpetuseks teatriuuendusele. Üks oluline küsimus, aga selline mõistatuslik, on absurdidraamastaatus. Näeme 70ndate/80ndate teatris, et absurdidraama lavastused hakkavad olulist rolli mängima (Juhan Viiding nt). Absurditeatri fenomen jõuab pärale suurel määral tõlkenäidendite kaudu. Eesti kirjandusest sellist näidet tuua on aga raske.  1980 Juhan Viiding ja Tõnis Rätsep „Olevused“  absurditeater  1978 Hando Runnel ja Madis Kõiv „Küüni täitmine“  absurditeater