1814
täheldamist, kuid avalikuks tulnud vastuolud said siiski kõrgemalt poolt karistatud.
Lütseumis oli ka keelatud teatavasti omada võõrkirjandust, mis poistel oli sahtlites ning
mis konfiskeeriti ja loomulikult erinevad kirjatööd ja karikatuurid, mis õppejõududele
pahameelt valmistasid. Direktor, olles poistega suhteliselt leebe, suutis paljut siluda, aga
leebus lõppes tema surmaga.
Vaadeldes kõrvalosatäitjaid peaksin hälbeks ka teatripidaja suhtumist oma alluvatesse
naistesse. Ta põhimõtteliselt omastas nad ning töö säilitamiseks tuli naistel teatrijuhi
käitumisega kaasa minna. Ja loomulikult Tsarskoje Selo mõrvar, kes esmapilgul tundub
küll lihtsalt ullike, kuid tegelikult osutub külmavereliseks tapjaks ja julgen öelda, et
isegi hulluks. Kui tavanormide rikkumine, millega õpilased tegelesid liigitub ilmselt
deviantsuse alla, siis mõrvari puhul on tegu juba kriminaalsusega. Tema teod lõppesid