Eesti teater 19. sajandi lõpul ja tema sünd
mõelda, oli teater tolleagse kohaliku saksa seltskonna keskpunktiks. Kavas võis näha terve rea
klassikuid: Schiller, Goethe, Shakespeare, Lessing ja teised, kes peaks siis olema iga noore
teatrimõistmise aluseks. Klassikuid mängiti kindla vinkli ja traditsiooni järgi, igal näitlejal oli
oma kindel stiil ja neist raamidest ta välja ei läinud. Tallinna Saksa teater oli nii-öelda vilja
õitsengu alguspaigaks. Siin alustasid mitmed hiljem Saksamaal kuulsaks saanud näitlejad.
Eesti teatrinduse sünd
1819. aastal lavastati esimene täiesti eestikeelne etendus "Häbi sel, kes petta tahab". Eesti
esimene selts "Vanemuine" asutati 1865. aastal Johann Voldemar Jannsen eeskäel.
Seltsitegevuse algvormiks olid lauluharjutuste kõrval kuuõhtud, peoõhtud, väljasõidud,
millele hiljem lisandus ka näitemängud.Vanemuise seltsis etendati Lydia Koidula "Saaremaa
onupoega". Esmalt veel vähenõudlikuma maitsega kui baltisaksa teater, piirdudes
annaabi.ee 
