Ludwig II
üle koormatud. Ent Ludwigile tundus see lausa eeterlik, õhuline ja kerge, otsekui õhupall,
milles võis taevasse hõljuda.
Eluruumidest viis koridor õukonnateatrisse, mida majaisand sageli ja õhinal kasutas.
Sel teekonnal ei soovinud ta mitte kedagi kohata- sandarmid olid paigutatud oma
positsioonidele nii, et mitte ükski hingeline ei võinud kuninga teele sattuda ega tema
häälestumist teatrinaudingule häirida.
Ludwigi kuninglikuks meelelahutuseks oli hüpata hobuse selga ja ratsutada
mägedesse, kus elas vabadus ja kus ta otsis üksindust.
Ta ei viibinud kunagi meelsasti inimeste seas, võõraste seas juba ammugi mitte.
Väljaspool valge- siniseid piire poleks ta ennast hästi tundnud, igatahes mitte nendes maades,
mis kujutasid tema arvates ohtu ta iseseisvusele, eelkõige Preisimaal ja Austrias. Nõnda ei
jõudnudki ta eales Viini või Berliini
annaabi.ee 
