NO72: The Rise and Fall of Estonia - retsensioon
järgnenud vähem kui kuu aega, mil seda tõesti ei tehtud. Oma koha leidnud (Nokia kontsertsaalis asuvad
parimad kohad peale üheksandat rida, kui algab istekohtade tõus), olin täielikult vastuvõtlik ja oma
vaimsed barjäärid selle lähedalt vaadates kohutavalt ebakvaliteetselt ehitatud saali ukse taha jätnud. Olin
teada saanud, et etendus kehastab epiloogi neljale varasemale Eestit käsitlevale tükile. Sellest ka
kõikehõlmav sümboolsus ja, kuna mina enam küll Eesti teatrimaastikku hästi ilma
Ojasoo/Semperi/Epneri ja selle konkretse noore naäitlejatrupita ette ei kujuta, mõningane leinameeleolu.
Saal on pime. Etendus, vähemalt kella järgi, oleks pidanud hakkama kahe minuti eest. Järsku
süttib spotlight ja valgustab lava ees toolidel reas istuvat NO99 trupi üheksat näitlejat. Nende taha, lava
tagaseina katvale kinolinale, tekib 16:9 formaadis otseülekanne kaamerast, mis hakkab ükshaaval
näitlejate nägusid koos nimede-vanustega näitama
annaabi.ee 
