Teatriajalugu. Antiik- ja keskajal
Dionüüsuse kultust petakse kõige otsesemaks tragöödia rituaalseks ja sakraalseks allikaks.
Tavandiga seotud laulud, näiteks pulma või leina laulud. Koori eeslaulja hakkab kooriga
„dialoogi“ pidama. See on esimene asi, mida teatri loomiseks on tarvis.
Homerose aeg ja tema looming oli temaatiline alus teatrile. Tema teoseid kanti ette ka ennem.
534 eKr on esimene kultuuristatud kreeka teatri sünd. Ateena poeedid, kelle elemendid viidi
hilisemasse teatriloomingusse.
Edaspidi koori roll väheneb, kuid näitleja tähtsus suureneb. Näitlejate arv suureneb.
Üksikisiku tähtsus suureneb.
Tegelane omandab üha rohkem psühholoogilisi ja isiksuse omadusi, iseseisev indiviid. Teatri
ja kirjanduse alus. Lääne kultuuri oht kaotada side algse lättega. Psühholoogilisus väljendus
isegi selles, et erinevad etenduse osatäitjad kasutasid erinevaid murdeid. Olemuselt kujuned
ditürambist välja värssdraama. Temaatika poolest on tegemist müüdisündmustega
annaabi.ee 
