Teater läbi oma ajaloo
1950-ndad oli traagilise maski aeg, seda samuti teatrivälise süü tõttu.
Kuigi tagantjärele võib August Jakobsoni ,,dramatiseeritud jutustuste" sõgedat
kurjust isegi naeruväärseks pidada. Seda enam oli publik tänulik vähese propagandavaba
meelelahutuse eest, mida mõnikord pakuti, ning Ervin Abeli ja Jaanus Orgulase Kiirest ja
Tootsist sai kindel kaubamärk rohkem kui aastakümneks. Samuti kurva maski aastakümneks
kujunesid 1960-ndad, kuid seda mitte niivõrd poliitilistel, vaid teatriloolistel põhjustel.
Kuuekümnendad oma ülihumanistliku tulevikuusu, tööpaatose ja uue kangelase leidmisega ei
soosinud lõõgastust pakkuvat teatrikunsti. Nii ei leidugi eesti teatri ajaloos
koomikavaenulikumat aega kui kuuekümnendad. Isegi selleaegsed komöödiad (näiteks ,,Kihnu
Jõnn" ja ,,Viini postmark") pole mingi tühine ,,nali nalja pärast", vaid peavad vaatajais tekitama
õilsaid tundeid. Valitses Voldemar Panso kreedo: näitleja looming -- see on 1% annet ja 99%
annaabi.ee 
