"teatrilinnadest" - 1 õppematerjal

NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU

tegelikkuse, sh. valitseva ajalookontseptsiooni 40 vastu: „Prokuröris” puudutati näiteks sotsiaalselt tundlikku represseerimise teemat. Tšehhovi „Kajaka” tõlgendus (1978) rõhutas aga eeskätt küsimust haritlaskonna võimetusest. 1970. aastataid iseloomustas tasakaalustatud teatrimaastik: vähenes suuremate ja provintsiteatrite kunstilise taseme vahe ning tihti olid tipplavastused pärit väiksematest teatrilinnadest. Põnevaim ja stabiilseim väikelinnateater Eestis oli toona Pärnu teater, mis eristus 1970.–1980ndail eeskätt oma mitmekesise mängukavaga: eesti ja maailmadramaturgia kõrval suudeti väärtuslikke teoseid leida ka nn. kohutuslikust rubriigist – nõukogude vennasrahvaste repertuaarist. Vello Rummo (peanäitejuht 1969–1982) andis loominguliselt küllaltki vabad käed 1960ndate lõpus teatrisse tulnud GITISe haridusega Kaarin Raidile ja Ingo Normetile