NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU
Teater
pidi olema publiku kasvataja, õpetaja ja tuleviku valgustaja, teater oli oluline
propagandasõjas, mis käivitus taasokupeeritud Eestis. Teatrikunsti ideoloogiline eelisseisund
Nõukogude Liidus ja vajadus teha see massidele kättesaadavaks tagasid ka Eestis teatritele
aastail 1945–1948 märkimisväärse dotatsiooni, kokku 24,4 miljonit rubla (Hion 2002: 91).
Hoopis teises ühiskonnas kasvanud ja koolis käinud teatriinimestel tuli uudse koolitaja rolliga
kohaneda ja ise kõigepealt välkkiirelt ümber õppima asuda. Vabariigi kunstialaste töötajate
nõupidamisel leiti: „Selleks, et kasvatada kunstivormidega teisi, peab ise olema ideeliselt
veendunud, peab põhjalikult tundma marksistlikku teadust ühiskonnast.” (ERA, f R-1205, n
2, s 475, l 35). Kogu teatrielu iseloomustas küllaltki jäik reglementeeritus: näiteks 1946.
aasta ÜK(b)P KK, s.t