Ekke Moori tee eneseleidmiseni
elu: tülpind inimesed värvitud nägudega, kititud ninadega ja haigutavate suudega istuvad igaüks
oma nurgas, oodates kannatlikult lavale astumise korda. Kui Ekkel paluti end tutvustada, peeti
tema nime väga lavaliseks. Kõik arvasid, et Ekke ongi näitleja, kuna tema nägu oli ilmekas ning
käitumine nii sundimatu ja lihtne. Nad kõik rippusid poisi kaelas ja küsisid temalt, et kas ta ei
suvatseks siirduda elukutselisena lavale, Riigiteatrisse. Põhimõtteliselt oli see kui kutse Ekkele.
Teatriinimesed rääkisid poisile, et neil on palju tutvusi ja piisaks paarist sõnast kui talle oleks tee
Riigiteatrisse sile kui poleeritud. Ekkele tehti ka kiire pakkumine osaleda ühes näidendis. Kuid
kohe samal õhtul kui pakkumise sai. Otsustamisvõimalust talle ei antudki, anti vaid leht tema
osaga kätte ja et ta selle õhtuks selgeks õpiks. Ja nii Ekke ka tegi. Kui etenduse aeg oli käes, said
kõik suure üllatuse osaliseks, nimelt oli poisil kogu tema osa selge, ühe päevase õppimisega.