Milleks meile traditsioon?
Veel varem, ammu enne
Vabariigi sündi lõi keelt uueks härra Masing, rääkimata siis Kristjan Jaak Petersonist. Ometi
näivad tollased uuendused nüüd tolmununa, igavikku vajununa. Neile pole omaks saanud
Wikmani poiste surematust. Või äkki ikkagi on? Õnnis õ-täht keerab ju iga välismaise
keeleõppija igatpidi sõlme, uuendab tema keelt ja treenib lihaseid. Täpselt nii kandub ajas
pidevalt edasi Voldemar Panso suur teatriime, uuendus, kui nii võib öelda Lavakool, see
Püha Teatrigraal.
Traditsioonidega on veidi teisiti. Me jookseme marti, sööme jõuludel verivorsti ning pistame
jaanipäeval tule otsa suurele lõkkele. Saksadele õite paganlikud tundunud toimetused on nii
igiomaseks saanud, et aastavahetust hapukapsata vastu võtta oleks kui ujuda veeta meres.
Nobeli majanduspreemia laureaat Friedrich Hayek küsis ühes oma kirjutises: ,,Miks
kanduvad traditsioonid põlvkonnalt põlvkonnale üle, olgugi et neile enamasti vastu
annaabi.ee 
