Teater läbi oma ajaloo
1911. aasta
teatrisündmuste kujutamine tummfilmi vahenditega oli esteetiliselt briljantne (just
võtmehetkedel, näiteks kuulsa näitleja Alterbaumi surmastseenis). Kindlasti oli filmi
õnnestumise võti lihtne, kuid mõjuv algidee: koolitundides just nagu piisavalt läbi nämmutatud
tekstile uue ja vapustava dimensiooni andmine. Nagu oleks keegi kohvikannust
kuradi välja tõmmanud. [Selle kiitusega ei taha ma põrmugi kahandada säärase olulise
teatrifilmi nagu ,,Näitleja Joller" (1960) väärtust. Paraku on viimases liiga palju
kuuekümnendate postulaatide järgimist (,,ainult vaesus ja raske töö teevad õndsaks", ,,seks on
kuradist"). Andrus Kivirähi ,,Adolf Rühka lühikene elu" jõudis lavale otse teatriaasta
lävel Eesti Draamateatris Ingomar Vihmari lavastuses. Süzee ja õhkkonna poolest on see esialgu
lähedane ,,Udumäe kuningale", lõpuks aga muutub stiilseks ja vaimukaks isikudraamaks. Kui