NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU
kontakteerumiseks alates 1940. aastate teisest poolest olemas otsekui kõik
eeldused ja võimalused (pagulasteater jäi aga neist pigem süütult puutumatuks),
vaid hoopis 1960.–1970. aastate vahetuse kodu-eesti teatrisse – Evald Hermaküla
ja Jaan Toominga uuenduslike lavastuste näol „Vanemuises”. Seejuures jõudis
värske ja pöördeline teatrikeel Eestisse mitte niivõrd praktikute vahetu
vaatajakogemuse, vaid pigem ida-euroopa teatriajakirjade ja käsikirjaliste
tekstide (lääne avangardne draamakirjandus, teoreetilised käsitlused jms.)
kaudu, s.t. omal kombel kirjakultuuri vahendusel. Üldises kultuuripildis sai 1960.
aastate esteetiline murrang eesti teatris teoks veidi hiljem kui teistes
kunstivaldkondades; kollektiivsest retseptsioonist johtuvalt kulgebki aga
teatrikunsti puhul eksperimentaalse loomingu vastuvõtt märgatavalt aeglasemalt
(Carlson 1989). Teatriloo protsessuaalset loomust ei ole võimalik eirata ka
annaabi.ee 
