Üldine Teatriajalugu II
lavastajate põgenemises eksiili II MS alguses. Kui 1920. algusel võeti kasutusele loosung teatrist
kui kui relvast, muutus näitekunst sõdadevahelisel ajal mõnes mõttes sõja jätkamiseks teiste
vahenditega.
1920. aastatel oli kultuurielu Berliinis samaaegselt avalik elu. Aktuaalseid probleeme, sündmusi
ja skandaale arutati laval, teatris, kohvikutes ja tänavatel. Toimus meelelahutusliku teatri tõus: nt
revüü ja operett. Tegutseti nii Brahmi teatris, Reinhardti teatris. 1920. aastatel teatraliseeriti kogu
avalikku elu ja ruumi. Tempost sai uue ajastu üks märksõnu. Tempo määras nii
meelelahutusteatri kui ka poliitilise teatri.
1920. aastate poliitilist teatrit Saksamaal saab kirjeldada kolmest aspektist:
· Teater kasutas rahvalikke mänguvõtteid (laadateater, tsirkus, commedia dell'arte, revüü),
sidus nendega didaktilisi või agitaatorlikke elemente ning nalja ja situatsioonikoomikat.
· Propageeriti kõikvõimalikku lavatehnikat. Tehnilise meedia (raadio, film,
annaabi.ee 
