Poiste kiri Kantorekile
Sõja eel rääkisite meile uhkelt milline au on sõjaväevs teenida ja oma riigi, oma isamaa eest
võidelda ning teistele Saksamaa õilsaid tõekspidamisi jagada. Te küsiste melit:
,,Kas tulete kaasa ,kamraadid ?".Te kutsusite meid kuid ise jäite tulemata.Teie nimetasite
meid kamraadideks, kuid seda me Teie jaoks ei ole, sest Teie end kirja ei pannud, Teie ei
tulnud meiega eesliinile ega näe selle jubedusi.
Te ütlesite, et just meie olemegi raudne noorsugu.Ma pean Teile teatma, et see ei ole nii.Te
olite meie klassijuhataja, Teie juhendasite ning õpetasite meid. Te oleks pidanud olema
vahendaja ja juhendaja astumiseks täiskasvanute maailma, töö, kohustuste ja progressi
maailma, tuleviku maailma. Te olite meile autoriteet, me uskusime Teid, kuid me ei tunne
end enam noorena, lahingumöll on muutnud meid palju vanemaks, kui me tegelikult
oleme.Te reetsite meid ning saatsite tühjade ja mõtetute ideede eest surma.
annaabi.ee 
