Haridus ja koolid iseseisvas eesti
Teaduste kiire areng viis õppeprogrammide ülekoormamiseni, tundides ei suudetud
programmi mälukohaselt läbi võtta, õpitu unustati ruttu, sest see polnud saanud isiksuse
lahutamatuks osaks. Suurem osa õpetajatest jäi lõpuks vanade äraproovitud kasvatusmeetodite
juurde. Kergemate süütegude puhul järgnes suuline karistus (märkus,noomitus,laitus),
seismapanemine (nurka,õpetajate tuppa) või pärast tunde jätmist. Raskemate ülesastumiste
korral teatati vanematele (teatevihiku abil), kutsuti vanemad kooli või alandati käitumishinnet.
Erandjuhtudel heideti süüdlane koolist välja või saadeti erikooli. Ergutamise peavahendiks
peeti kiitust nelja silma all, klassi või kooli ees. Väga hea õppetöö puhul kingiti raamatuid.
Koolides valitses tugev distsipliin, õpetaja ei jälginud korda mitte ainult koolimajas, vaid ka
kooli ümbruses ja ühiskondlikes paikades.
Eesti õpetajaskond seadis oma eesmärgiks terve, tööka, ausa, kohusetruu ja elurõõmsa
annaabi.ee 
