Kreeta-mükeene kultuur ja inimese kujunemine
Kõige pikema osa ajaloost (kuni noorema kiviajani) olid inimese põhitegevusteks korilus, küttimine
ja kalapüük. Kiviaja inimesed elasid koobastes või okstest ja lehtedest onnides ning olid rändava
eluviisiga. Nad olid loodusega väga tihedalt seotud ning tundsid hästi oma kodupaiga loomi ja
taimi. Samas kogesid kiviaja asukad maailmas ja elus palju salapärast, mida ei osatud seletada.
Seetõttu tekkis usk üleloomulikesse jõududesse ja looduse hingestatusesse. Et pälvida hinge
teatahtlikkust, hakati surnud kaaslasi matma ning neile pandi hauda kaasa esemeid, mida võis
teispoolsuses vaja minna: tööriistu, tarbeesemeid, ehteid.
Osaliselt koos usundiga tekkis kunst. Esimesed joonised kraabiti luule, sarvele või kivile. Tõelisteks
kunstiteosteks peetakse vanema kiviaja (u 30 000 a. eKr) luust ja kivist pisiskulptuure, mille seas on
kõige rohkem naisekujukesi (nt Willendorfi Venus). Mõni aeg hiljem hakati tegema koopamaale (nt
Altamira Hispaanias ja Lascaux Prantsusmaal)