Kirjutavad naisena: Hélēne Cixous ja Luce Irigaray 1970ndatel
2
nad on ise osalenud ja mis vastab reaalsusele, mida nad kogevad. (Nt Kristiina Ehini
luule??)
I. räägib naiste kõnest (pr. parler-femme). Ta usub, et naiskõne, nagu ka naiselik
nauding, on ülevoolav. Naine kasutab keelt pigem kohtumispaigana, mitte selleks et
kopeerida meelelist maailma ja asendada seda mõistetega.
L. I. järgi annab ka naistevahelise armastuse kaitsmine neile tuge nende teel
teadvustajateks, tahtjateks ja tegutsejateks subjektideks. Eriti palju on ta rõhutanud
ema ja tütre suhte väärtustamise vajadust. Miks peaksid emade ja tütarde vahelised
suhted olema vähem väärtuslikud kui isade ja poegade vahelised suhted? Miks
peaksid emaliinid katkema isaliinide kasuks?
Et naised ei oleks olemas üksnes meeste ja laste jaoks, tuleks neil luua oma maailm
kõigi mõõdetega oma keele, seaduste ja jumalatega. Siis nad saaksid olla nii iseenda