jäänud üks kasutatud mõistetest. Tõsi, T. Kuhn isegi tunnistab, et tema paradigma-mõistel võib olla eri tähendusi, ent üldjuhul kasutab ta seda ise muinasajajärgse teadusprotsessi kohta. Pealegi, pidades silmas rohkem just reaalteadusi. Kuna kasutatud kirjanduse loetelus T. Kuhni nimi puudub, pole ehk raamatu autor teadvustanud, kus ja mis põhjusel teaduses paradigma- mõistet kasutatakse ning mille kohta see käib. Seoses T. Kuhni teadusteooriaga ilmneb aga veel üks M. Remmeli mitteteaduslikuks pidamise faktor. Nimelt peaks T. Kuhni käsitluse järgi teadusmaailmas võistlevate paradigmade pooldajate vahel toimuma diskussioonid ja arutelud, mis taotlevad veenmiseesmärki (Chalmers 1998, 144). Kui nüüd eeldada, et M. Remmeli lähenemise puhul on tegemist teise n.ö konkureeriva lähenemisega, millel on oma normaalteadus, paradigmad ja järgijad, siis
Mida muud siit järeldada, kui seda, et verifikatsiooni kriteerium ei ole absoluutselt usaldusväärne kriteerium tõeste arvamuste lõplikuks kindlakstegemiseks. Kuid teaduslikku teadmist oli ju Platonist peale defineeritud põhjendatud tõese arvamusena. Kas eelöeldust tuleb siis järeldada, et polegi võimalik eristada teadust mitte-teadusest. Just sellele probleemile – milline tunnus võiks otsustavalt eristada teaduslikku teadmist mitte-teaduslikust – püüabki Popper oma teadusteooriaga lahendust leida. Verifikatsiooni kriteerium ei ole Popperi hinnangu kohaselt selleks otstarbeks piisav. Teatud mõttes võib isegi näiteks öelda, et astroloogia – ilmselt ebateaduslik õpetus taevakehade mõjust inimese saatusele – on paremini “verifitseeritud” õpetus kui astronoomia. Miljonid inimesed avavad ju hommikuti ajalehe just horoskoobi leheküljelt, et vaadata, mida see tänaseks päevaks või nädalaks tema tähtkujule
annaabi.ee 
