Valdur Mikita
kahtlemata ka mingil määral eksperimentaalne. Samas ei katseta ta mitte ainult iseendaga,
vaid paneb proovile ka lugeja.
Iseloomulik näide, kui tõsiselt eesti rahvas Mikitat võtab, on ühe kirjandusteadlase kurtmine,
et Mikita ei tugine igal pool faktidele ja läheb kultuurilmas kokku lepitud tõdedest vahel
ülima kergusega mööda. Pealegi ei ole autor kasutanud viiteaparatuuri, mis aitaks jälgida, kust
ta ühe või teise väite või ka statistikajupi võtnud on. See oleks loomulik teaduskirjan-dusele ja
vahel isegi populaarteaduslikule. Miskipärast ei taheta Mikita triloogia viimast kaht osa
liigitada Ilukirjanduseks, kuhu see kahtlemata kuulub. Janu kanoonilise ja tõelise
identiteediloome järele on meis nii sügav, et tahaksime võtta kõnealust lugulaulu nii kindla
peale, et justkui kahju on tunnistada, et üht-teist jääb siiski vaieldavaks.
Mikita kaks peamist sõnumit on et Eesti on eriline ja et meie rahvusliku mentaliteedi
annaabi.ee 
