K. R. Popperi kriitiline ratsionalism.
Teaduse progress seisneb probleemide sügavuse ja kompleksuse kasvamises. “Iga probleemi
lahendus tekitab uusi lahendamata probleeme; seda enam, mida sügavam on esialgne probleem ja
mida julgem on lahendus. Mida rohkem ja sügavamaid teadmisi me maailmast saame, seda
teadvustatumad, spetsiifilisemad ja selgepiirilisemad on meie teadmised sellest, mida me ei tea,
s.o. teadmine oma teadmatusest” [seals., lk. 1850-1851].
Teadmise allika probleem. Eelpool kirjeldatud teadusfilosoofilistest seisukohtadest lähtudes
diskuteerib Popper oma osutatud kirjutises “Teadmised ilma autoriteedita” Euroopa filosoofia
ajaloo üle. Tema kriitika peamiseks objektiks antud kirjutises on empirism, mille klassikalise
esindajana on tule all David Hume. Empirismi käsitleb Popper traditsioonilise arusaama kohaselt
seisukohana, mille järgi meie teadmiste ülimaks allikaks ja selle kaudu ühtlasi tõesuse
kriteeriumiks on vaatlus