"teadusfilosoofilistest" - 1 õppematerjal

K. R. Popperi kriitiline ratsionalism.

Teaduse progress seisneb probleemide sügavuse ja kompleksuse kasvamises. “Iga probleemi lahendus tekitab uusi lahendamata probleeme; seda enam, mida sügavam on esialgne probleem ja mida julgem on lahendus. Mida rohkem ja sügavamaid teadmisi me maailmast saame, seda teadvustatumad, spetsiifilisemad ja selgepiirilisemad on meie teadmised sellest, mida me ei tea, s.o. teadmine oma teadmatusest” [seals., lk. 1850-1851]. Teadmise allika probleem. Eelpool kirjeldatud teadusfilosoofilistest seisukohtadest lähtudes diskuteerib Popper oma osutatud kirjutises “Teadmised ilma autoriteedita” Euroopa filosoofia ajaloo üle. Tema kriitika peamiseks objektiks antud kirjutises on empirism, mille klassikalise esindajana on tule all David Hume. Empirismi käsitleb Popper traditsioonilise arusaama kohaselt seisukohana, mille järgi meie teadmiste ülimaks allikaks ja selle kaudu ühtlasi tõesuse kriteeriumiks on vaatlus