V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
oma ilusate, tihedate, lopsakate okstega ainult laiskuse, teadmatuse ja ulaelu poole. Ta oli
nagu noor, üpris liiderlik kurat, kes dom Claude'i pani kulmu kortsutama, kuid ka väga lõbus
ja leidlik, mis vanema venna naeratama ajas.
Claude usaldas oma noorema venna kasvatuse samale Torchi kolledzile, kus ta ise
noorusaastad oli veetnud õppimises ja järelemõtlemises, ja talle tekitas palju meelehärmi, et
Frollo nime, mis kord sellele teadusetemplile au tegi, nüüd pahandustega ühendati. Mitu
korda pidas ta Jehanile pikki ja tõsiseid manitsuskõnesid, mida see silmi pilgutamata ära
kuulas. Kõige selle juures oli noorel võrukaelal hea süda, nagu see esineb kõigis
komöödiais. Kuid pärast manitsuskõnet käis ta endise rahuga edasi oma ülemeelikut ja
korratut eluteed. Vahel oli see mõni «kollanokk» (nii nimetati ülikoolilinnas uustulnukaid),