paberitemäärimist. Rabelais loetleb Pariisi esinduslikus raamatukogus olevate tähtsate teoste pealkirju, millest aimub samuti kriitikat, näiteks ,,Advokaatide aplus", ,,Papikeste tahumatus", ,,Vagatsejate lobi", ,,Mungaelu mugavused", ,,Religiooni ahelad", ,,Vannutatud meeste karvupidikähmlus", ,,Pistis vaimulike prokuröridele" jne. Autor kritiseerib ka enesetähtsuse kütkeis teadlasi, näiteks võib tuua inglise teadusemehe ja Panurge sõnadeta dispuudi, mis koosneb veidratest näomoonutustest ja zestidest. Samuti Pariisi noormehe, kes prantsuse keelt püüab pealinlase kombel eriti peenelt rääkida, kuid tegelikult emakeelt väänab ja moonutab. Rabelais pilab ka võltsmoraali, näiteks võib tuua loo sellest, kuidas Panurge nipsakat abielunaist püüab võrgutada. Lahingud kivist sõjarüüd kandvate hiiglaste ja nende hirmuäratava pealiku Libahundiga
" Need vaated pidid aga varsti muutuma. Sandemani koguduse tookordne vanem oli kullasepp Bernard, kelle perekonnas käis Faraday tihti. Tal oli kaks poega ja kolm tütart. Keskmine neist, Sarah Bernard, oli tol ajal 21-aastane. Ta oli oma vennalt kuulnud, mida Michael oma märkmikus armastuse kohta kirjutanud oli, ja palus seda ka enesele näha. Faraday vastas talle luuletusega, mis oli armastuseavaldus. Suurte silmade ja pehme loomuga noor tüdruk oli paelunud noore naistevihkaja teadusemehe nii, et ta kärsitu rõõmuga ootas ainult veel suuremat endasidumist. Faraday laulatus Sarah Barnardiga toimus 12. juunil 1821. Nende abielu oli lastetu. Kuid kõigi kaaslaste ja Faraday enese väljenduste järgi oli see pikk haruldaselt õnnelik ja kooskõlaline: Sarah Barnardis oli tõusev teadusemees leidnud enesele tõelise eluseltsilise. Meheikka jõudes pühendus Faraday üha suurema innuga teadusele. Temast sai
annaabi.ee 
