Valgustusajastu
elasid 17. sajandil, kuid valgustusajastu hiilgeaeg langes 18. sajandisse. Valustusajastu
mõtteviis levis ka 19. sajandi algusesse.
Valgustuse kujunemist mõjutas oluliselt teaduse areng. Teadus pani inimese kahtlema
vanades tõdedes ja tõstis esile inimmõistuse. Mõistuse ja kriitlilise mõtlemise tähtsust rõhutas
eriti prantsuse filosoof René Descartes. Valgustus oli peamiselt kirjanduslik ja filosoofiline
liikumine, mille juured ulatusid 17. sajandi teadusalastesse saavutustesse. 18. sajandil muutis
valgustus oluliselt valitsejaid. Valitsejad hakkasid rohkem nägema oma kohustusi alamate
suhtes. Alamad hakkasid nägema iseennast ja oma õigusi ühiskonnas.
Valgustajate jaoks oli tähtsamail kohal inimmõistus. Vanat korda ja maailmakäsitlust peeti
mõistusevastaseks, tulevane ühiskond pidi aga kujunema mõistusepäraseks ja inimlikumaks.
Ideaaliks sai ratsionalistlik maailmakäsitlus. Uskudes mõistuse kõikvõimsusesse, olid
annaabi.ee 
