„Ma tean ainult ühte, ja see on, et ma midagi ei tea.“
Kuid kas pärast kooli lõppu tunnevad need inimesed tegelikult, et nad on targad?
Kui palju saateid ja filme on tänapäeval tehtud, mille teemaks on universum ja selle
saladused ning kui palju tuhandeid aastaid on teadlased nende küsimuste üle pead vaevanud,
et leida vastused aja ja ruumi eksisteerimisele, kuid mõistnud, et üks inimelu ja mõistus on
selleks liiga lühike ja väike, et tõde avastada. Kui juba teadlased ei saa öelda, et nad on
jõudnud punktini, kus nende teadmistemaht on nii suur, et neid ei vaeva enam ükski küsimus,
siis ei leidu ka hinge, kes väidaks, et ta teab kõike.
Kui kuulus teadlane Albert Einstein leiutas tänapäeval tuntuima valemi E=MC2, ei
andnud see ühtigi talle vastuseid oodatu kohta, hoopis vastupidi tekitas uusi küsimusi
juurde. Samuti on ka inimeluga: mida rohkem aastaid ning vastuseid juurde tuleb, seda
rohkem küsimusi tekib ning kujuneb välja arusaam, et parem on rahulduda vaid mõne antud