Filosoofia
Õpetus kahest substantsist. Descartes ei piirdu alusväite cogito ergo sum absoluutse tõsikindluse tõestusega,
vaid läheb sellelt üle lausele: "Mina olen mõtlev substants". See kujutab endast üleminekut tunnetuselt, et ma
olen, tunnetusele, mis ma olen mis on inimeksistentsis olemuslik. Ratsionalismi vaimus peab Descartes
inimolemisele olemuslikuks mõtlemist, seevastu kui inimese meeleline külg taandub teisejärguliseks. Vastavalt on
meeled ka teadmiseallikaina mõtlemisega võrreldes teisejärgulised.
Substants tähendab Descartes`i sõnakasutuses midagi, mis ei vaja oma olemasoluks mitte midagi teist. Nähtust
saab nimetada substantsiks, kui tema olemasolu ei sõltu millestki teisest (Principia I, 51). Näiteks nähtuste
omadused ei saa seetõttu olla substantsideks, kuna omadus sõltub asjast, mille seisundiks (Descartes ütleb:
mooduseks) ta on. Substantsina käsitatav nähtus peab niisiis olema mõteldav ilma et oleks vajadust sellesse