Sokratese roll filosoofia ajaloos
vestluskaaslast või vastast küsimuste ja vastuväidete abil tõe poole.
Sokratese jaoks oli väga tähtis isenda tundmine ja tunnetamine. "Kes ennast tunneb, see
tunneb ka seda mis on tema jaoks kasulik ning annab enesele selgesti aru, mida ta suudab
ja mida mitte". Inimene otsib oma sisemaailma kui kõrgeimat väärtust, niisiis tähendab see
hoolt oma hinge eest, oma sihi eest.
Sokrates, pidades voorusi teadmisaladeks, eitas hinge mõistusetu osa olemas-olu, ühtlasi
aga ka kirge ja iseloomu. Oma arutlustes voorustest kui teadmistest võttis Sokrates
lätealuseks ja põhieelduseks mõistuse kui põhitunnuse, mis eristab inimest loomast ning
üldse kõigist elusolendeist.
Sokratese sõnade järgi ei "ei püüdle keegi vabatahtlikult kurja poole või selle poole, mida
keegi kurjaks peab", sest "pole inimese loomuses vabatahtlikkult soovida hea asemel seda,
mida ta halvaks peab