Folkloristika alused
1878 kasutas Bergmann esimest korda terminit rahvaluule.
19. sajandil käsitleti rahvaluulet peamiselt aineloendi kaudu(Hurt), 20. sajandil, kui seda hakkasid uurima
Loorits, Tedre ja Laugaste, lisandus definitsiooni olemuslik tähendus, mis viitas rahvaluule suulisusele,
kollektiivsusele, traditsioonilisusele ja anonüümsusele. Pärast Teist maailmasõda hakkas rahvaluule uurijaid
huvitama ka selle esitus,muutumisvõime ja kommunikatsioon kui kogemustele tuginev teadmine1990ndatel
lisandus kommunikatsioonile ja pärimusele viitav definitsiooni osa.
Rahvaluule definitsioon on ajavahemikul 19. sajand kuni 20. sajandi lõpp muutunud ja täienenud.
Aineloendipõhine definitsioon lähtus liigitusest, olemuslike tunnuste lisamine võimaldas rahvaluulet eraldada
teistest kultuurivormidest ja kommunikatsiooni liitumisel mõistega peeti silmas rahvaluulet viljeleva
pärimusrühma enesemääratlust.
Mõiste Aeg Kes kasutas