ahastus. Kord läinud Evi esikusse ning palunud vaimul pesukorv uuesti püsti tõsta. «Läksin vahepeal kööki ja tagasi tulles oligi see jälle püsti. Kuigi vale koha peal,» imestab naine. Evi tunnistab, et on kummitust korra ka oma silmaga näinud. «Ühel öösel suure toa diivanil magades lõin äkki silmad lahti ja minust möödus küürus vanainimesekuju. Ilmselt ongi see meid õlast tõmmanud ja veega loopinud,» oletab naine, kes on suure murega appi kutsunud hulga teadmamehi. Siiani pole ükski neist suutnud peret aidata. «On ainult öelnud, et vanainimesest siia jäänud halb energia on siirdunud lapselapsesse. Kui pojatütar oli spordilaagris, oli tõepoolest vaiksem. Nüüdseks on teada, et kummitus on ikkagi surnud vanainimene. Kui temalt testimise käigus suunavaid küsimusi päriti, vastas kõik tema andmetele,» lisab perenaine. Evi tahtnud viimases hädas koguni kutsuda kirikuõpetaja kummitust peletama, kuid ei söanda jumalasulast oma koju paluda
ka rõngassärke. Põhiline väeüksus oli maakonnas moodustatud malev. See koosnes nii jalameestest kui ka ratsasalgast. Merel tegutsesid osavalt saarlased oma kiiretel viikingilaeva meenutavatel alustel. RELIGIOON Muinasusund Usuti, et kõik inimesed ja muud elusolendid omavad väge, seda võis leiduda ka teatud paikades või objektides, ka sõnades. Sõnade abil sai ravida, loitsida, needa. Inimesi, kes seda oskasid, pidid ka ise omama erilist väge. Selliseid teadmamehi nimetati nõidadeks või tarkadeks. Väge polnud kõikjal ühepalju, kujunesid välja kindlad pühad paigad kivid, allikad, hiiepuud. Loomadel ja inimestel oli kõige rohkem väge juustes ja küüntes. Inimese isikupära kandija oli hing, ilma selleta ei saanud keha elus olla. Usuti ka hauatagusesse ellu, ning oli kujunenud oma matmiskombestik. Surnute hinged aga jäid edaspidi mõjutama oma elava perekonna elu ja käekäiku. Muinasusk oli tihedalt seotud loodusega. Animism
annaabi.ee 
