Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal
lk. 295 jj.; Arbusov, m. t., lk. 89 j., 92 j.; Johansen, m. t., lk. 9-18).
Ka avalik opositsioon ristiusu ehk ristiusu maksvuse vastu pidi ühenduses viimaste sündmustega
igal pool raugema ja kustuma. Kuigi vabadusevõitlusest osa võttis ühes paganausu poole hoidjate
eestlastega ka osa ristiusu poole hoidjaid võimatu olukorra sunnil ja suuremalt jaolt ühes surma
sai, pöördus karistussalkade tegevus arvatavasti siiski, kui ülepea vahet tehti, enam paganausule
kalduvate teadlikumate eestlaste vastu, ja seda nimelt juba sellepärast, et kergem oleks paavstile
(ja muile) oma veretööde kohta seletust anda; pealegi oli ju ka teine osa noorkristlasi mässust
nähtavasti eemale jäänud.
Paavst Clemens Vl-nda kirjas 21. XI. 1346 (U. B. & nr. 2824) mainitakse Tartu piiskopkonna
suhtes, et vast-ristitud ja noorkristlased usus kindlamaks on läinud.
Välispidine ristiusu maksvuse tunnustus kujunes üldisemaks ja üldiseks.
VI.
annaabi.ee 
