Eesti lähiajalugu
kirjandus, ka Nõukogude ajal põlu alla sattunud publikatsioonid jms. Suur osa EV aegset ajakirjandust oli
erifondis.
Prooviti ka võime üle kavaldada, nt kui juhendaja ja tudeng said kokkuleppele, et uurimisteema oleks
võimalikult lai – ligipääs huvitavale kirjandusele erifondides. Samas ei puudutanud erifondid vaid 20. saj
materjale vaid ka varasema ajaloo dokumentidega. Nõukogude võimu jaoks olid ohuallikaks eelkõige
kõikvõimalikud kaardid, mis seetõttu olid tavauurijatele kättesaamatud (nt Rückeri Liivimaa kaart).
Arhiivides kehtisid eriloa alusel kasutatavatele dokumentidele kord, kus iga kord kui uurija uurimissaalist
lahkus, pidi ta oma märkmed andma uurimissaali töötaja kätte (et midagi nõukogudevaenulikku poleks üles
kirjutatud).
Nõukogude aja allikate eripärast.
Telefoniõigus
(kui pole teada, mis alusel dokument on sündinud – kõrgem tasand andis korraldusi telefoni teel, jälgi ei
jäänud)