Kitsekasvatuse
Just nendel suuremate kitsefarmide omanikel
on probleeme kitsede õige söötmise korraldamisega, sest Eestis sellealaseid teadmisi ja
kogemusi napib. Suureks probleemiks oli tõsiasi, et puudusid kitsede söötmisnormid, mistõttu
normeeritud söötmist ei saanud rakendada.
Eesti kohalikule piimakitsetõule sobivad söötmisnormid tuletati NRC (1990) normide alusel
ja teiste kirjandusandmete põhjal (The Nutrition of Goats, 2004). Seejuures arvestati Eesti
kitsekasvatuse tavatingimusi ning kohalikule kitsetõule omast piimajõudlust, kasvu ning
arengut. Sarnaselt teiste loomaliikidega leiti ka kitsede summaarsed päevased toitefaktorite
tarbenormid partsiaalnormide põhjal. Aluseks võeti metaboliseeruva energia, proteiini,
seeduva proteiini, kaltsiumi ja fosfori tarve, mis kulub elatuseks, kehamassi juurdekasvuks,
emasloomadel ka loote kasvatamiseks ja piima tootmiseks. Vastavate partsiaalnormide
liitmisel saadi nende toitefaktorite summaarsed päevased tarbenormid
annaabi.ee 
