3D kino areng
ning teine plaadi äärest neli tolli sissepoole (antud pikkus vastab inimese tavapärasele silmade
vahemaale). Ketta taga asub asub intensiivse valguse allikas, ketta ees aga kindla asetusega
objektiiv nii, et kujutis pööratakse tugeva valguse abil ümber. Kokkuleppeliselt on mõlema
6
spiraali kohta oma valgusallikas ning objektiiv. Nagu ka tavatelevisioonis, on vastuvõtjaplaadi
taga neoontuub, kuid siinjuhul katab see mõlemat spriaali ning lõpuks tekib kaks pooletollise
vahega kõrvutist pilti – üks parema ning teine vasaku silma jaoks. Televisiooni kasutaja
vaatleb pilte aga läbi stereoskoopilise vaatlusvahendiga, milles on kaks pilte üheks
„sulandavat“ prismat.
1929-1932 lasi patendeerida ja arendas Edwin H. Land polariseeritud materjali (ingl.k
polarising sheet)