Kriminaalse käitumise vallandaja: keskkond või geneetika
vana. Kuritegeliku käitumise pärilukkuse probleemidega on tegeldud varastes
suguvõsaloolistes (genaloogilistes) uuringutes, milles esimesena tuleks nimetada Richard
Dugdale (1877) läbi viidud Jukes'i suguvõsa uuringut. Ta tegi kindlaks , et Max ja Ada Jukes'i
järeltulijate hulgas on ebatavaliselt palju kurjategijaid, prostituute ja sotsiaalhoolekande
kasvandikke. Ta vaatles selle suguvõsa arengut alates 1750. kuni 1870. aastani ja tavastas, et
709 järglasest ligi 20% olid kurjategijad ja üle 40% sõltusid vaesuse tõttu riigi toetusest.
Dugdale tegi järelduse, et kuritegevuse kõrged näitjad ja vaesus selles suguvõsas andis
tunnistust kriminaalsuse ja sotsiaalse kohanemisvõime pärilikkusest. Samasuguse uuringu viis
läbi ka Hendry H. Goddard, kes oli New Jersey nõrgamõistuslike kooli andmisnistraator ning
avaldas aastal 1912 raamatu "Kallikaki perekond". Selles vaatles ta ühe oma kooli