Tähistada tohiks vaid uue aasta vastuvõttu – 1. jaanuari ja sedagi vaid nääride nime all. Koolides ja teistes asutustes ei tohtinud nääripuud korraldada enne jõulupühade möödumist, küll võis seda teha veel pärast kolmekuningapäeva. Näärivana osatähtsus suurenes. Tema tavakohane rõivas oli punane valge äärisega mantel ja rummumüts. Lastepidudel tegutsesid päkapikkudeks ja loomadeks maskeeritud tegelased. Nii levisid uusaastakarnevali elemendid. Vanadest tavanditest tuli üle näärisoku tegemise komme. Erinevalt vanadest traditsioonidest ei olnud soku kostitamine enam oluline. Jõule lubati pühitseda jälle 1980. aastatel, kui ideoloogiline surutis taandus. Pärast Eesti iseseisvuse taastamist on esimene ja teine jõulupüha (25. ja 26. detsember) riigipühad ja puhkepäevad, alates 2005. aastast ka jõululaupäev. Jõulukombestikku mõjutab järjest rohkem rahvusvaheline traditsioon. Rahvusringhääling kannab üle nii jõululaupäeva
mida võib pidada kaitsepühakute päevade vasteiks. Kui need pühad pidid vaigistama inimeste janu pidulikkuse järele, siis kiriklikke tegevusi nad otseselt maha ei surunud. Mõned kiriklikud kombed aga osutusid ootamatult elujõulisteks (nt. surnuaiapühad, eriti ohtlikuks peeti leeri) - kiriklike kommete järjepidevuse katkestamine ja rahva kirikust eemaletõmbamine ehk “kirikliku taastootmise piiramine” saigi nõukogulike tavandite loomise üheks peamiseks põhjuseks. Uutest tavanditest võib ära nimetada laste kevadpäevad, laste sünni piduliku registreerimise, abielu sõlmimise, hõbe- ja kuldpulmad, ilmalikud matused, mälestamispäevad kalmistutel. Selgeid paralleele annab siin tõmmata kristliku kiriku legaliseerimise algaastatel toimunud suundumusega Rooma impeeriumis - paganlike kommete murdmiseks püstitati uued pühakojad endiste templite või pühade hiite kohale, kus rahvas oli harjunud käima. Üritused pidid olema “sisult
annaabi.ee 
