Renessanss ESSEE
Tekkis
mõiste a cappella, mis tähendas saateta laulmist.
Tulles tagasi Madalmaade stiili juurde, tekib heliloojate jaotus, mis tuleneb põlvkondadest. I
põlvkonna suurkuju Guillaume Dufay (1400-1474) tegi pehmet ja liigendatud muusikat. Põhizanrid
olid missa, motett ja ilmalik laul. II põlvkonna olulisim mees Johannes Ockeghem (1420-1497)
muutis meloodia pidevaks ja rütmi vabamaks. Ka zanrid muutusid. Missatsükkel asendus
tavamissaga ja lisandus kaanon. III põlvkonda sümboliseerib meister Josquin Despres, kes lihtsustas
rütme ja akordikat.
Kuna IV põlvkonna heliloojate zanrid jäid samaks, ei kerki sealt ka märkimisväärseid teoseid esile.
Samas aga V generatsiooni vaieldamatu suurkuju oli Orlando di Lasso (1532-1595) kes tõi
zanritesse uuendusi ja kaotas muusikast rangete reeglite tähtsuse. Lassot võrreldakse Itaalia
muusikameistri Giovanni Pierluigi de Palestrinaga, kes küll oma eluajal polnud nii kuulus, kuid
annaabi.ee 
