Kaunid ideaalid, karm tegelikkus.
võib tabada ka sind ennast". On haavu, mis ei veritse kuid kipitavad see-eest sadu kordi enam.
Sõjal, kui inim ja ühiskondlike suhete kokkupõrkel, on riukalik iseloom ja omapärane huumorimeel.
Huumor, mis ühteaegu nii magus-valus, irooniline ning kohati ka julm, dikteerides inimsaatuseid ja
nende põimumist. Vastandlikult üldisele arusaamale, ei kujuta sõda endast ainult vastaste konflikte
vaid ka konflikti inimese tavaloomuse ning omaduste vahel, mida sõda inimestes välja toob ning
seda nii inimeses endas kui ka suhteses teistega.
Karmiks tegelikkuseks on asjaolu, et enamasti õhutab sõda inimestes väärastunud ning avaliku
arvamuse kohaselt negatiivseid omadusi, kuid kus on reegel, seal on seda kinnitamas ka erand ning
harva, kas või viivuks, laseb sõda inimesel tunda rõõmu enese jaoks püstitatud või vahel ka
ootamatutest ideaalidest. Ideaalseks näiteks on siinkohal E. Hemingway teos ,,Hüvasti Relvad",