Kärbseseente (Amanita ) levik ja ökoloogia Eestis ja Austraalias
Austraalias kaunis haruldane, ning levinud üksikutes kohtades. Jaanuaris suri kaks inimest neljast
Austraalias, kes olid söönud seda (The Fly Angaric menace, 2005).
Joonis 2. Valge kärbseseene looduslik leviala (roheline) ja võõrliigina (punane).
1.3.3 Kollane kärbseseen
Rohelise kärbseseenega sarnane on kollane kärbseseen (A.citrina (Schaeff.) Pers.), mille kübar
(kuni 10 cm) on heledam, enamasti valkjaskollane, kuid mõnikord nõrga roheka varjundiga,
tavaliseltebemetest täpiline; jalg rippuva nahkja rõngaga, tupp jala alusel paksu vatja voldina;
viljakehad väiksemad;kasvab okas- ja segametsades augustist novembrini, väga sage, kohati
massiliselt (Hanso jt. 2000). Austraalias pole.
1.3.4 Pruun kärbseseen
Väga sage okasmetsadesaugustist oktoobrini on ka pruun kärbseseen (A. porphyria(Alb. &
Schwein.: Fr.) Mlad); see on hallikaspruuni, tavaliselt palja, servas sileda kübaraga, millel on tihti
annaabi.ee 
