Erisoodustus peab olema töötaja jaoks rahalise väärtusega. Näide – tööandja maksis kinni raamatupidaja kudumiskursuse. Tööks see vajalik ei ole ja muidu oleks raamatupidaja ise selle kursuse oma netopalgast kinni maksnud. Järelikult erisoodustus. Kui autode teema praegu kõrvale jätta, siis erisoodustuseks loetakse: – eluasemekulude katmist (nt tasuta korter õpetajale), – lähetuskulude nõutud määradest ohtramat maksmist (nt luksuslik spahotell), – tavakliendiga võrreldes soodsama hinnaga või hoopis tasuta kauba või teenuse müümist, – tööga mitteseotud kindlustusmaksete maksmist (nt pensionikindlustus), – lubatust madalama intressiga laenu andmist, – turuhinnast kõrgema hinnaga kaupade või teenuste ostmine, – laenu tagasinõudmata jätmine, – muu tööks mittevajaliku koolituse eest tasumine (nt kudumiskursus). Sünnipäevaks kingitud lilli ja joogivett ei loeta erisoodustuseks. Lilled kui ruumikaunistus on
Kus tõepoolest oleks inimesel valida kus ta töötab, millises kollektiivis, millise palga eest. On selliseid inimesi, kes oma tutvusi ära kasutades ja majanduslikult kindlustatud olles, suudavad endale hankida töö, mida nad südamega teha tahavad. Need inimesed on naeratava näoga oma klientidega suheldes, rahulikud ja tasakaalukad. Aga arvestades klientidega suhtlemise raskusest, otsivad endale lõpuks mõne tasuvama töö, kus ei ole otsesuhtlust tavakliendiga. Teine tüüp inimesi on need, kellest saab teenindaja olude sunnil, tihti materjaalsetel põhjustel. Eks nii ta ongi, et kui inimene on valikuliselt sunnitud midagi tegema, on tema töö tulemus juba suhteline otseselt tema enese iseloomujoonte tugevusega. Üks situatsioon üllatas mind tõeliselt, kui töötasin kaupluses klienditeenindajana. Jalutasid poeuksest sisse noormees ja neiu käsikäes, minu tervitusele ei vastatud.
annaabi.ee 
