Võrdle egiptlaste ja mesopotaamlaste ettekujutust surmast ja hauatagusest elust
teinud, sureb Enkindu. Selle tagajärjel hakkab Gilgames kartma, et ka teda võib oodata surm ning otsib teid sellest
pääsemiseks. Ta uurib välja surematuse saladuse ainsalt olendilt, kes oli selle saavutanud, kuid surematuks saamine
nurjub.
Eepos näitab, et mesopotaamlased ei läinud sugugi hea meelega surma, see pigem kohutas ja masendas neid.
Nad mõistsid, et kui isegi nende kangelane Gilgames, kes oli väga vägev ja tugev, ei suutnud surematust saavutada, siis
ei ole tavainimestelgi mõtet selle poole püüelda.
Mõlemas ühiskonnas, nii Egiptuses kui Mesopotaamias, usuti, et inimese elu ei lõppe surmaga midagi ootab
veel ees.