VANURIIGA
vanuril välja kujuneda raskemeelsus. See aga ei kuulu enam füsioloogilise vanenemisele
alla.
Teiseks iseloomulikuks muutuseks on mõtlemise aeglustumine, sele järkjärguline
inertsemaks muutumine. Ümberlülitamine ühelt teemalt teisele, ühelt objektilt teisele
muutub tasapisi ikka raskepärasemaks ja pingutavamaks. Mõtlemises ja kõnes hakkab
inimene kasutama ikka rohkem sissejuurdunud stampe, valmisstereotüüpe ja tavafraase.
Probleemide arutlemisel väheneb originaalsus, samuti ka võime omaks võtta teise
seisukohti, olgu need kui tahes põhjendatud. Arvamused, hinnangud ja hoiakud kujunevad
üha rohkem püsivateks, nad tarduvad ja nende muutmine kujuneb aina raskemaks.
Psüühiliste protsesside inertsus kasvab välja vanadele inimestele üldiselt omane kalduvus
konservatismile, mis avaldab nii olmelises elulaadis kui ka hoiakutes ja vaadetes.