Eleaatide koolkond
käsitle nad enam mitte genesis`e vaatekohalt nagu joonlased. Oleva ühtsusprintsiip pole neil
enam ühtlasi ka maailmaarengu algus. Küsimus maailma algusest kuulub oma tüübilt pigem
loodusteadusliku mõtlemise juurde. Filosoofiline küsimus on küsimus oleva ühtsusest.
Parmenides lahutab need kaks küsimust, mis seni olid ühtesulanuna maailmamõistmisliku
teoretiseerimise keskmes.
Tema probleemikäsitlus viib teda aga ilmsesse vasturääkivusse tavaelulise maailmamõistmisega,
mille jaoks on absurdne eitada nähtuste paljusust, nende tekkimist ja hävimist ning liikumist.
Nimetatud nähtuste olemasolus veenab kogemus ju meid kõiki pidevalt. Antiikne pärimus räägib
juhtumist, kus keegi püüdis eleaatide õpetust “kummutada” sellega, et hüppas püsti ja näitas, et ta
suudab liikuda. Paraku ei ole see mingiks kummutuseks ja antud inimene ei olnud mõistnud
probleemi, mille ette filosoofiline mõtlemine eleaatide poolt seati
annaabi.ee 
