David Hume
Kui me
mõtleme sellele, et lumi sulab sooja käes, siis me ei mõtle üksnes sulatatud lumest, vaid
arvame, et need tuttavad kausaalsed seaduspärasused kehtivad üldiselt mistahes lume
kohta (kuid ehk on kusagil olemas lund, mis sooja käes ei sula?).
Kausaalsuse kui seaduse usaldamine põhineb lõppkokkuvõttes siiski usul.
Inimese hinge olemasolu jääb küsitavaks.
Järjekindla empiirikuna tegi Hume veel ühe järelduse, mis kuidagi ei kooskõlastu tavaaru-
saamaga. Peetakse enesestmõistetavaks, et inimesel on hing või mõistus. Descartesil oli
kaks substantsi: mõtlev (hing) ja materiaalne (keha). Materiaalse substantsi olemasolu pole
Hume arvates võimalik kogemusele tuginedes tõestada ega ka ümber lükata. Samuti ei saa
toimida ka mõtleva substantsi ehk hingega- ei saa tõestada, ei saa ümber lükata.
Ta toob siinkohal mängu isiksuse identiteedi (samasuse) probleemi.
1) kes ma olen? Kes on see mina kes ütleb: minu mõtted, minu käed?
annaabi.ee 
